Korporatsioon Filiae Patriae asutati 27. oktoobril 1920. aastal Eesti esimese naiskorporatsioonina. Asutajaliikmeid oli kümme: Marta Jürgenstein, Saima Vares, Elsa Sepp, Alma Mitt, Miili Kirschbaum, Erna Kutsar, Erika Haller, Selma Mitt, Hella Jürgenstein ja Johanna Raig. Korporatsiooni eesmärk on kokku viia aktiivsed ja hariduspüüdlikud naistudengid, arendada neid nii vaimselt kui füüsiliselt ning väärtustada eesti keelt ja kultuuri. Korp! Filiae Patriae põhimõte kõlab ka 1924. aastal vastuvõetud lipukirjas „Eesti tütar, eesti kodu, tugevasti seotud olgu!”

Korp! Filiae Patriae asutati 27. oktoobril 1920. aastal Tartus kümne naisüliõpilase eestvedamisel. Organisatsiooni loomine toimus Eesti Vabariigi esimestel aastatel, mil üliõpilaskonnas kujunes arusaam, et akadeemilised traditsioonid ning rahvuslik eneseteadvus peavad olema kättesaadavad ka naisüliõpilastele. Asutajate eesmärk oli luua eestikeelne ja eesti vaimsusele toetuv naiskorporatsioon, mis seisaks oma liikmete akadeemilise ja kultuurilise arengu ning väärika eneseteadvuse kujundamise eest.

Asutamisel võeti kasutusele korporatsiooni värvid valge, punane ja roheline ning sõnastati põhimõtted. Filiae Patriae eristus varakult selge suunitlusega kasvatada liikmeid vaimses ja kultuurilises tähenduses ning vältida toonastes seltskondades esinevaid pahelisi mõjusid. Juba põhikirjalistes aruteludes väljendati veendumust, et akadeemiline naine peab olema iseseisev, väärikas ja teadlik oma rollist ühiskonnas.

1920. ja 1930. aastatel arenes korporatsioon kiiresti. Tartu ülikooli kasvav naisüliõpilaste arv soodustas liikmeskonna suurenemist ning korp! Filiae Patriae kujunes nähtavaks osaks akadeemilisest elust. Konvendikorterid paiknesid eri aadressidel Pepleri, Tähe, Tiigi ja Gildi tänaval. Kõige kauem tegutseti Gildi tn 1 asunud avarates konvendiruumides, mis kujunesid korporatsiooni keskseks tegevuskohaks. Konvendielu hõlmas koosolekuid, referaate, cantus-tunde ehk lauluõpetust, pidulikke koosviibimisi ja traditsioonilisi kommerse. 

Korporatsioon Filiae Patriae osales aktiivselt üliõpilaste ühistegevuses ja ühiskondlikes algatustes. Fiiliad osales hõimuliikumise üritustel, peeti sidet Eesti ja soome-ugri rahvaste organisatsioonidega ning tehti koostööd Naiskodukaitse Tartu jaoskonnaga, kuhu kuulusid lausa kõik korporatsiooni liikmed. Juba 1930. aastatel osalesid fiiliad Tartu ühiskondlikus elus laiemalt – korraldati pidusid, heategevusüritusi ning toetati naisüliõpilasi, kelle majanduslik olukord oli nõrk.

Korporatsioon kasvas enne Teist maailmasõda üheks suurimaks naisüliõpilasorganisatsiooniks Eestis. Kuid 1940. aasta Nõukogude okupatsioon tähendas Eesti üliõpilasorganisatsioonide, sealhulgas korp! Filiae Patriae tegevuse lõpetamist. Paljud liikmed põgenesid läände, teised küüditati või vangistati. Põgenikute uutes asukohamaades loodi Filiae Patriae väliskoondised, mis jätkasid traditsioonide, arhiivi ja organisatsiooni vaimu hoidmist läbi okupatsiooniaja kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Okupatsiooniaastatel ametlikku tegevust Eesti pinnal ei toimunud, siiski säilis liikmete omavaheline tihe kontakt ning olude leebudes hakati Eestis igal nädalal erinevates kohvikutes ja kodudes kohtuma. Isekeskis kutsuti end Toredate Naiste Koondiseks (TONAKO). 

1940. aastal likvideeris Nõukogude võim kõik üliõpilasorganisatsioonid, seal hulgas ka korp! Filiae Patriae. Okupatsiooniaastatel ametlikku tegevust ei toimunud, siiski säilis liikmete omavaheline tihe kontakt ning olude leebudes hakati Eestis igal nädalal erinevates kohvikutes ja kodudes kohtuma. Isekeskis kutsuti end Toredate Naiste Koondiseks (TONAKO). Ka okupatsiooni tõttu Eestist põgenenud liikmed jätkasid omavahelist suhtlust ning loodi väliskoondiseid üle maailma.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal hakati taastama ka akadeemilisi üliõpilasorganisatsioone. 17. veebruaril 1989. taastati korp! Filiae Patriae ametlik tegevus Eestis. Samal päeval õnnistati Pauluse kirikus sisse korp! Filiae Patriae lipp ning väärikas eas vilistlased andsid värviteklid kõigile taastajaliikmetele.

Tegevuse taastajateks ja uuteks tegevliikmeteks olid: Kadi Tarand, Leida Lepik, Maris Jesse, Madli Päts, Inge Kalamees-Bürkland, Liina Lukas-Tamm, Katri Raik, Tiia Voor, Kätrin Mölder, Eda Rembel, Margit Nirgi, Piret Põld-Tamm, Kadri Sügis-Pedak, Piibe Paap.

Korp! Filiae Patriae tegevus taastati vahetult enne Eesti taasiseseisvumist, 17. veebruaril 1989. Taastamine sai alguse 1988. aasta sügisel, mil kasvav akadeemiline aktiivsus Eesti tudengkonnas ning väliskoondiste järjepidev töö lõid soodsa pinnase korporatsioonide taasasutamiseks. Naisüliõpilaste huvi organisatsiooni ajaloo ja põhimõtete vastu kasvas kiiresti. Noored tutvusid arhiivimaterjalide, põhikirja ja traditsioonidega ning pidasid oluliseks jätkata tegevust seal, kus sõja- ja okupatsiooniaastad selle katkestasid.

Oluline roll korp! Filiae Patriae taastamisel oli vilistlastel, kes toetasid noori nii nõu kui ka traditsioonide edastamisega. Järgiti tegevuse järjepidevuse põhimõtet: taastatud organisatsiooni käsitleti olemuselt samana, mis oli asutatud 1920. aastal. Koostöö toimus paralleelselt isamaa ja väliskoondiste liikmete ringis, mis aitas tagada ajaloolise dokumentatsiooni, tavade ja sümboolika ühtsuse.

17. veebruaril 1989 toimus korp! Filiae Patriae lipu pühitsemine Tartu Pauluse kirikus. Sündmus oli sümboolse tähendusega – see kinnitas organisatsiooni järjepidevust ning andis avaliku märgi naiskorporatsiooni tagasipöördumisest Eesti akadeemilisse ellu. Pidulikule jumalateenistusele järgnes ametlik koosolek, kus said esimesed taastamisjärgsed tegevliikmed värvid. Üritusel osalesid paljud taastamisse panustanud vilistlased, Eesti üliõpilasorganisatsioonide esindajad ning külalised.

1990. aastatel kujunes Tartu koondisest taastatud korporatsiooni keskne tegevuspaik. Järgiti traditsioonilist konvendielu, taastati sümboolika ja kombestik ning korrastati arhiiv. Esialgu kasutati konvendikorterina ruume Pargi ja Riia tänaval, kuid 1998. aastal koliti Struve tänaval asuvasse päris iseenda majja, mis restaureeriti 2001. aastal täielikult. Hoone kujunes organisatsiooni püsivaks koduks ja tegevuspaigaks. 2006. aastal osteti ka Tallinnas asuv korter, mis võimaldas tegevuse laienemist pealinna ning pakkus kohtumispaika nii tegevliikmetele kui vilistlastele.

Korporatsioon Filiae Patriae kujunes aktiivseks akadeemiliseks organisatsiooniks, kus oli oma roll ka kultuuril. 1990.–2000. aastatel toimusid näiteringi etendused, kooriproovid, spordipäevad ja traditsioonilised talvepäevad. Paljud tegevliikmed arendasid suhteid ka välismaal asuvate akadeemiliste organisatsioonidega, kellest aja jooksul kujunesid välja sõprusorganisatsioonid. Koostöö hõlmas kirjavahetust, vastastikuseid külastusi, ühiseid pidulikke üritusi.

Oluline osa korp! Filiae Patriae tegevusest oli ka haridusel ja ühiskondlikul tegevusel. Korporatsioon hakkas korraldama avalikke konverentse, mis käsitlesid ühiskonnapoliitilisi teemasid, sealhulgas naiste rolli ühiskonnas, soolise võrdõiguslikkuse küsimusi, Eesti lähiajalugu ja rahvusliku identiteedi kujundamist. Konverentside põhjal ilmusid artiklikogumikud, mis täiendasid Eesti akadeemilist ja ühiskondlikku mõttevaramut. Sama perioodi iseloomustab ka heategevuslik tegevus. Toetati lasteasutusi, osaleti humanitaarabi kogumisel ja abistati kogukondi, kes vajasid tuge.